TantsuRUUM kutsub kevad-suvisesse intensiiv-sukeldumisse:

T ö ö t u b a :
OMA NAHA VÕLTSID SULED: feikides tantse, feikides laule, feikides feikimist ennast

läbiviija Sveta Grigorjeva

10.-12. aprill kell 10-16

„there is no such thing as faking it“

Kuidas töötada kehatehnikatega, millest oleme küll kuulnud, aga pole päriselt kunagi oma kehaga, omal nahal neid praktiseerinud või teinud vaid pealiskaudselt-pindselt?
Tantsukunstnike ja liikumispraktikutena on meil kehas uskumatu hulk teadmisi. On ideid liikumisviiside kohta, mis võivad põhineda kogemustel, kuid võivad põhineda ka lihtsalt kehastunud kuulujuttudel ja kujutlusvõimel.

Kui püüda kaardistada mingit tehnikat või praktikat või lihtsalt kujutada ette, kuidas sellele vastav liikumine mõne tunni kontekstis võiks välja näha, selgub, et paljude selliste tehnikate kohta leidub päris suur hulk ka „võlts-teadmisi“. Enamgi veel, leidub nii füüsilisi kui ka intellektuaalseid ideid selle kohta, “mis nad on ja mida nad võiksid teha kehaga“. Sestap hakkamegi töötoas tegelema sellise mõistega nagu “spekulatsioon”. Mis on kehaline spekulatsioon?

Olen viimased paar aastat töötanud tantsutehnikate praktiseerimisega kujutlusvõimet rakendades põhimõttel „fake it ‘til you make it“. Nt pole ma spetsialist peotantsus või krumping’us, ja üleüldse seda, mida tantsutehnikaks pidada, võib laiendada lõpmatuseni. Aga mis juhtub, kui fake-peotantsu või fake-krumpingu’ga tegeledes võltsida end „spetsialistiks“? Kuidas teeksime võlts-ido-rulli või “allavaatavat koera”? Milline näeks välja siis joogatund?
Kuidas töötada ühiselt kogukonnana, et kaardistada mõne reaalse tantsutehnika fake ja nihestatud versiooni ning seda siis lõpuks performatiivse kompositsioonina välja mängida?

Töötuba tegeleb fiktsionaalse keha, kehalise kujutlusvõime ning tantsulisest hallutsioneerimisega. Mis saab tantsust siis, kui see on rohkem objekt kui subjekti-subjektsuse eneseväljendus (à la “tants on emotsiooni väljendus”)? Kuidas lubada end võrgutada erinevatel tehnikatel (mitte niivõrd kehal, kes neid kannab), neid võltsides, häkkides, queer’ides? Mina ei tea siiani, milleks keha on võimeline. Ära tea sina ka.

Märkused:

1. Ma ei diskrediteeri erinevaid praktikaid ja nendeks vajaminevat õppeaega. Olen uudishimulik, kuidas võiksime kasutada kollektiivseid teadmisi teatud tüüpi tehnika või keha loomiseks ning siis näha, mis selle fake-versioonis meie endi ja meie kehaga juhtuda võib. Milline on keha ja tehnika suhe? Mind huvitab see tsoon.

2. Ma ei usu, et saame midagi tõesti võltsida saab. Feikides/võltsides me juba teemegi midagi „tõelist“, isegi kui see ei ole see, mida me arvame, et me teeme.

Töötoa kontekstis olulised küsimised ja mõtted:

Kas saame mõelda liikumisest kui millestki, millel on oma elu – ning mitte ilmtingimata kellegi keha(lisest) väljendusest?
Kui harjutada mõtlemist liikumisest/tantsust kui objektist, mis objekt see oleks?
Liikumine kui liikumine, mis ei kuulu (liikuvale-liigutavale) subjekti kehale, vaid on keha poolt produtseeritud liikumine. Tants rohkem kui objekt kuivõrd subjekti-subjektsuse eneseväljendus.
Kust me võtame, et liikumise võimalikkus on tingitud selle kehale kuulumisest (à la liikumine on keha omand)? Mind huvitab liikumise kuulumine liikumisele enesele.
Tants kui elav mitte-keha VS liikumine kui elava keha liikumine (n-ö. „eneseväljendus“)
Kuidas mõelda kehast kui „anumast“, mis annab liikumisele elu, kuid samal ajal ka transformeerub ning on mõjutatav selle poolt, selle sees ja peal, nagu laev, mida meri edasi kannab?
Liikumine kui selle anuma ja mere hõõrdepunkt.
Kuidas olla „võrgutatud“ liikumisest endast, mitte kehast, kes seda edasi (k)annab?
„Ma muutun tantsuks“. Mida see võiks tähendada?
Fiktsionaalne keha, mis pole mu enda keha. Ometigi see eluleb minu nahas ja on kogemas midagi, mille identiteeti performatiivses olukorras jagada saame läbi tantsu, liikumise, etendamise. Kehaline kujutlusvõime.

Enne töötuba on soovitatav lugeda Daniel Blanga Gubbay esseed “The Movement as Living Non-Body”. Pdf-i saavad minult kõik eelnevalt töötuppa registreerunud osalejad.

B I O
Sveta Grigorjeva on Eesti lavastaja, koreograaf, tantsija ja luuletaja. On avaldanud kaks luulekogu „Kes kardab Sveta Grigorjevat“ (2013), „american beauty“ (2018). Tema lavastuste hulka kuuluvad “Rebel Body Orchestra” (2017) ja “Carmina Trash” (2015), mis ajasid mõned inimesed ekstaasi, teised jälle vihaseks. Grigorjeva on tantsinud nii enda kui teiste töödes, nii Eestis kui välismaal. Lõpetab hetkel magistriõpinguid Saksamaal, Justus-Liebig-Universitätis Giessenis. Tema uuslavastus “TEKHNE“ etendub 20.03 Sakala 3.

___________________________________________________________________

T ö ö t o a hind :
90 eur – soodushind (õpilased, tudengid, ETTLi liikmed)
110 eur – täishind

R e g i s t r e e r i m i n e : tulekul!
A s u k o h t : Eesti Tantsuagentuur, Hobujaama 12 II korrus
K ü s i m u s e d : tantsuruum@tantsuagentuur.ee

Oled oodatud!

l i i k u j a l t ➡️ l i i k u j a l e

Rohkem infot Facebookist