Tekst: Ilona Vapper
Koolitantsu Kompanii tantsulavastus
“Udus või ilmsi”
Koreograafia, lavastus: Kadi Aare, Maarja Pruuli
Muusikud: säm, Kelly Vask ja live-bänd
Repetiitor: Kerstin Lõhmus
Live-bänd: Henri Erik Tammai (trummid), Mart Nõmm (bass), Kristjan Luik (kitarr)
Lavakunstnik: Evely Vahtramäe
Esietendus 19. augustil Rakvere vallimäel
19. augustil esietendus Koolitantsu Kompanii tantsulavastus “Udus või ilmsi”. Antud lavastus oli pühendatud Eesti Vabariigi taasiseseisvumispäevale ning seda etendati ka pidupäeval, 20. augustil.
Jõudsin esietendusele kohale täpselt siis, kui see oli juba mõned hetked kestnud. Õhtused päikesekiired langesid tribüünile, millel istusid nii eakad kui ka päris pisikesed inimesed. Curly Stringsi laulu “Kauges külas” saatel imbus Vallimäe treppidele üle 50 tantsiva noore, seljas õrnoranžikad särgid ja beežid püksid – tantsijate kostüüm sulas õhtupäikesega ühte. Lavakujundusena oli näha ka punakas toonis sohvat, tooli ning liivakuhja.
Juba esimestest hetkedest tundsin kehal kergeid külmavärinaid. Mass tõepoolest toimib. Hiljuti arutasime ühel seminaril tantsuõpetajatega, et tore oleks, kui lisaks rahvatantsu- ja võimlemispeole toimuks Eestis ka tänava- või kaasaegse tantsu pidu. Sel hetkel ma veel ei teadnud, et taoline projekt on juba Koolitantsu Kompaniil käsil – erinevatest tantsukoolidest tulid kokku noored, kes nautisid liikumist, teineteise energiat ja suutsid väljendada oma ehedat tantsurõõmu.
Kuna tegemist oli siiski taasiseseisvumispäevale pühendatud lavastusega, kasutati tantsupeolikke võtteid. Näiteks tuldi lavale läbi treppide ning moodustati erinevaid jooniseid. Lavastuse teises pooles keerati särgid pahupidi ning neile olid kinnitatud kirivöö tükid. Huvitav oli jälgida, kuidas noored väljendavad eestlust läbi oma lavalise oleku. See avaldus läbi nende silmade sära, vaba oleku ning tugeva energia.
Lavastus oli inspireeritud igapäeva elust ja olust. Näiteks kasutati lisaks sohvale lavakujunduses ka patju, mis viitasid kodusele olemisele. Lavastuse teises pooles oli igal tantsijal käes roosa õhupall, millelt võis leida erinevaid emotsioone. Ühes stseenis aga koguneti pika laua taha ning markeeriti pidutsemist. Tantsijad said mängida lavastuses iseennast ning liikuda loomulikult.
Lavastuse koreograafia olid seadnud Maarja Pruuli ja Kadi Aare. Valdavalt kasutati tänavatantsulikku kehakeelt, millesse aga oli põimitud ka kaasaegset ning rahvatantsulikku liikumist. Tundus, et tantsijad valdasid antud stiile ning koreograafide ja tantsijate koostöö näis hästi töötavat.
Lavastust saatis bänd, mis oli kokku pandud just antud projekti jaoks. Esitatud lood olid noortepärased, kuid võis kuulda ka näiteks “Kungla rahvast”. Muusikal oli lavastuses väga oluline roll ning lauljad olid ka lavastusse etendajatena sisse toodud. Just helikujundus tekitas tihtipeale külmavärinaid ja mõjus paatoslikult. Lavastusse olid valitud mõjusad lood nii minevikust kui tänapäevast.
Noorele tantsijale on lavastusprotsessis osalemine kindlasti väga arendav ja inspireeriv kogemus. Suur osa tantsuharidusest on üles ehitatud üksikute tantsunumbrite õppimisele ning pikemat aega kestvaid ning läbiva teemaga tegelevaid lavastusi ei ole mõni tantsija võib-olla isegi varem vaatamas käinud. Etendaja rollis olemine kasvatab noores tantsijas veel enam kunstipärast mõtlemist ning kaasatuse tunnet.
Terve lavastuse vältel valitsesid pigem positiivsed emotsioonid. Nii palju räägitakse noorte vaimsest tervisest ning selle tumedatest külgedest, jättes tahaplaanile nende lõbusa oleku ning krutskid. Mulle tundus, et lavastus väljendas seda, et kuigi tumedad varjud ja mõtlik pool on meis kõigis, ei tohi lasta sellel võimust võtta. Koosolemises, pidevas edasi liikumises ja aususes peitub headus. Kokkuhoidmise tunne ja rõõmud lihtsatest asjadest on heaolu võti.
Toimetaja: Merit Maarits, ERR Menu
