Maarja Eliisabet Roosalu
6. ja 7. oktoobril toimus TantsuRUUMis Eirik Dreyer Sellevolli kaasaegse jazz´i töötuba, mis oli laias laastus jaotatud kolmeks: kaasaegse jazz´i tehnika, impovisatsioon ja koreograafia.
Rääkides mõne töötoas osalejaga, kes hetkel ka ise õpetavad, tuli välja tõdemus, et ka õpetaja peab oma füüsise eest hoolt kandma ning et teiste tundides käimine pakub häid mõtteid, mida oma õpilastega jagada.
Ühe improvisatsiooniharjutuse käigus pakkus Eirik osalejatele kujutluspilti, millele mõelda – magav sinivaal. Kui mõni lugeja on nüüd sama segaduses kui meie, osalejad, siis sinivaalad magavad vertikaalselt meres hõljudes. Nende suurus on meile hoomamatu, kuid huvitav on mõelda, et ka nii suured loomad väsides magavad ja ei viska end selle jaoks pikali, vaid sätivad end püstisesse asendisse. Eirikut huvitas mõte, kuidas üks sinivaal hiiglaslikus ookeanis elab ja üksinda ringi ujub, otsides kaaslast. Niisiis muutusime ka meie harjutuse vältel vaalaks, kes üksi ookeani läbisid, igaüks nii, kuidas talle õige tundus.
Vaieldamatult tekitab esimene kord uue õpetaja töötoas lisaks põnevusele ka ärevust ja hirmu. Kunagi ei tea ju päris täpselt, mis saama hakkab. Ma arvan, et ise tegutseva tantsijana on Eirik sellest teadlik ning oma tunnis suutis ta luua keskkonna, kus kõigil oli mugav nii enda kui juhendaja liikumist uurida ja avastada.
Improvisatsiooni ajal olid tuled kustus – saali tuli valgus vaid nurgas oleva akna kaudu. Tantsides võis tajuda, kus teised on, kuid kes ta täpselt on, ei olnud alati lihtne aru saada. Ja polnud vahetki. Samuti tegime osa improvisatsiooniharjutustest kinnisilmi, olles ruumis vaid iseenda ja oma kehaga, oma keha kuulates ja uurides ning teise keha kuulates vaid siis, kui ta tee peale ette sattus. Pehmelt võisid kokku juhtuda kellegi teisega, kes samuti oma rada mööda liikus ning korraks tekkis ehk dialoogki, kuni kumbki jälle oma teed jätkas.
Lõpuks pandi tuled siiski põlema, kuid võõrastest olid saanud tuttavad. Inimeste vahele olid tekkinud sidemed, mõistmine. Me ei olnud enam üksikud vaalad, meie vahel oli meri, mis meid koos loksutas.
Mere motiiv tuli meiega kaasa, kui hakkasime õppima koreograafiat. Minu jaoks on alati hämmastav, kuidas ühe mõiste alla, nagu on kaasaegne jazz, mahub nii palju eriilmelist liikumist. Isegi neile, kelle jaoks on kaasaegne jazz stiilina tuttav, oli Eiriku liikumises ja tantsus palju uut. Kuid kui õpetaja sammud olid ära õpitud, andis Eirik loa igaühel enda liikumisega mängima hakata, leida erinevaid aktsente ja viise, kuidas õpitud koreograafiat omamoodi esitada. Niiviisi saab millestki üsnagi kommertslikust, nagu kaasaegne jazz seda hetkel on, midagi südame- ja hingelähedast. Igaühele enda moodi ja oma. Ma arvan, et vaatamata õpetaja liigutustele ja laulusõnadele tekib igaühel tantsimise hetkel mingi oma lugu, mida rääkida, ja seda on huvitav jälgida, kuidas sama koreograafiaga räägib igaüks oma erilist lugu.
