Etendused: 1. + 2. + 3. mail 2026 kell 17:00 ETA teatrisaalis.

Lavastuse visuaalne ja liikumuslik maailm põhineb ideel, et unenäod on meie argise maailma variatsioonid — need peegeldavad tajusid, mälestusi, hirme ja soove. Unenägu on seisund, kus ruum libiseb ja aeg venib, kus sündmuste võimalused on piiritud ning tavapärased füüsikaseadused kaotavad kehtivuse. Meelevallas olemine avab ukse alateadvuse varjatumatesse kihtidesse, kuid samal ajal toob esile ka fantaasia ja potentsiaali — meie enda piirideta võimalused.

Selle aasta lõpetajad on mõtisklenud unenägude hüperreaalsuse, argielu peegelduste ja ettenägelikkuse üle, käsitledes unenägusid kui ausat sissevaadet isiklikku sisemaailma. Koosloome protsessis uurisime unenäo vormi ning ammutasime sellest ainest, otsides tähendusi, mida alateadvus püüab meile just praeguses eluetapis peegeldada. Pidevalt esile kerkivaks teemaks kujunes inimese suhe iseenda ja maailmaga — kuidas end selles suhestada, milline on meie hääl ja mida meil on maailmale öelda. Veel kõnekamaks kujunes unenäo meelevallas olemine — võimalus kogeda ühe öö jooksul justkui tervet elu ja lõputuid võimalusi ning hommikul silmad avades võtta see kergus, mängulisus ja hetkes olek endaga kaasa ka argireaalsusesse.

Lavastaja ja juhendaja: Valeria Tagel
Produktsiooni juht / lavastaja assistent: Marko Reitalu
Kaasloojad ja tantsijad: Tantsijakoolitus III kursus – Freya Suné Theresa Purga; Hanna-Loore Hunt; Kärolin Hamburg; Laura Raudmets; Natali Vallner; Karoliina Sepp

Lavastus on loodud ETA Tantsukooli lõputööna.

Helikujundus: Joonas Tagel
Kunstnik ja stsenograaf: Karmen Teesi Pregel
Valguskunstnik: Marita Keskküla
Tehniline lahendus: Joosep Kurm
Dramaturgiline tugi: Keity Pook

Kestus: 45’

ETENDUSED ETA teatrisaalis (Hobujaama 12):
1. mail 2026 kell 17:00 Esietendus!
2. mail 2026 kell 17:00
3. mail 2026 kell 17:00 Järgneb aktus

PILETID on müügil Fienta.ee.
Täispilet: 20€
Sooduspilet (õpilane / üliõpilane / õpetaja / pensionär): 15€
Grupipilet (alates 5. inimesest): 14€
Lapsed kuni 6a (k.a) pääsevad etendusele tasuta, kui istuvad saatja süles.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Pakenditööstus, Eventech
Produktsioon: Eesti Tantsuagentuur

ETA Tantsukool on Tallinnas tegutsev kaasaegse tantsu ja liikumiskunsti kool, mis pakub kvaliteetset tantsuharidust lastele, noortele ja täiskasvanutele. Kool keskendub loovusele, tehnilisele arengule ning isikupärase väljendusviisi leidmisele. Õppekavas on erinevad tantsustiilid, sealhulgas kaasaegne tants, improvisatsioon ja klassikaline tants, ning tunnid toimuvad professionaalsete juhendajate käe all. ETA Tantsukool on tuntud ka oma lavastuslike projektide ja aktiivse osaluse poolest Eesti tantsuelus.

 

---

XX lennu lõpetajad

Freya Suné Theresa Purga

“Olin kuskil vaikses väikeses linnas, mis oli põllu ääres. Kõik oli tühi, ühtegi inimest polnud, ei ühtegi autot, ainult vaikus.

Millegipärast olid kõik asjad hõbedat värvi ja külmad. Majad, puud, tee ja isegi muru.

Kuigi inimesi ei olnud, põles kõikides majades tuli. Aknad olid soojalt valgustatud, aga kui ma lähemale läksin ja sisse vaatasin, ei olnud seal kedagi. Mõnes toas olid toolid veidi nihkes või uks lahti, nagu keegi oleks just ära läinud.

Kõndisin mööda tänavat edasi ja kuulsin korraks samme enda taga, aga kui ümber pöörasin, ei olnud kedagi.

Lõpuks jõudsin põllule. Ka see oli hõbedane ja täiesti sile, nagu keegi poleks seal kunagi käinud. Keset põldu oli üks maja, kus samuti tuled põlesid.

Seisin seal ja vaatasin ringi. Siis kustusid korraga kõik tuled linnas ära…

Ärkasin”

 

Hanna-Loore Hunt

“Kõik läksid juba rongiga ühele poole aga mina ikka ootasin keset pärapõrgut seda bussi. Lõpuks, sealt see nüüd tuleb, mõtlesin masinat vaadates. Astusin peale, tervitasin bussijuhti ning õde lehvitas roolitagant vastu ja pani jala gaasile. Poepeatuses läks õde enda teisele töökohale kassapidajana ja ma hakkasin banaane ostma (neid oli väga palju). Peale sisseoste hüppasin põrandast läbi ja ujusin enda hotelli poole. Seal toimus täna suur avamine, seega kõik tuttavad ootasid mind. Hommikul käisime linna parimate saunade tuuril ja kaubanduskeskuses, mis hiljem kokku varises.”

Karoliina Sepp

 

Kärolin Hamburg

“Kas sul on ka olnud nii, et unenägu on nii värvikas, et tundub nagu see oleks päriselt? Vahepeal ärkad öösel isegi mitu korda üles ja oled segaduses — mis on päris ja mis on uni…

Mõnel ööl olen näinud järgmist päeva ette. Näiteks esitlesin unes oma psühholoogia referaati, mida pidime koolis tegema. Ärgates ei saanud ma aru, kas see juba juhtus või mitte.

On olnud ka öid, kus näen luupainajaid. Üks kord seisin oma voodi ees ja mind ümbritsesid kolm hästi pikka preestrit… Aga kuna keha magab ja aju on justkui ärkvel, ei saa midagi teha — oled nagu kivistunud. Vaatasin neid, sattusin paanikasse, üritasin liigutada ja karjuda, aga nad ei kadunud. Lõpuks surusin silmad kinni ja jäin uuesti magama.

Kõige nõmedam on aga see, kui ärkad öösel mitu korda üles ja mõtled: “appi, kui haige unenägu”… AGA siis tuleb hommik ja sa ei mäleta enam mitte midagi. Alles jääb ainult see tunne, et nägid midagi väga sürreaalset, kuid ei suuda seda meenutada. Ja siis jääbki küsimus — mis seal unes tegelikult toimus?

Võib-olla ongi nii parem. Äkki oli lihtsalt liiga sürreaalne.”

 

Laura Raudmets

“Olin klassireisil vanaaegses linnas. Õhtul läksime pimedasse koopasse, kus põlesid ainult tulevardad. Seal märkasin, et mu klassivennal oli hiiglaslik käsi, keegi ei reageerinud, nagu see oleks täiesti normaalne.
Järgmisel päeval oli meil ekskursioon. Päike paistis ja kõik tundus jälle normaalne, nagu eelmine õhtu polekski päris olnud. Meile anti vaba aeg ja kõik hakkasid gruppides eri suundadesse minema. Ma jäin lõpuks üksi ja eksisin ära. Selle tõttu jäin ka bussist maha. Siis võtsin telefoni ja vaatasin google mapsist et asun kuskil japaynas.
See oli nagu japan ja china vahel. Ma ei teadnud, kus see on. Aga mul oli tunne, et ma ei peaks seal olema.”

 

Natali Vallner

“Ma ei näe unenägusid. Õigemini ma ei mäleta enda unenägusid. Õhtul sulen ma voodis enda silmad. Hommikul täpselt seal samas ma avan enda silmad ja tõusen.
On üks suur hall laev. See rutiin on kohati igavaks muutunud. Hallides ja mustades toonides. Üks ja see sama tühjus. Laev on rahvast täis. Näen ma nüüd midagi või mitte.
Äkitselt läheb laev rahvast tühjaks. Ma otsustasin astuda ise unenäkku. Keegi ajab mind taga, aga ma ei näe kedagi. Ma võtsin ise endale rolli unenäos. Ma kuulen, kuidas ta jälitab mind ja ajab mind taga. Ja kohati see töötas. Ma jooksen läbi tühjade masina ruumide. Ma nägin. Pidevalt peidan ja jooksen eest ära. Ma nägin unenägu. Nii kaua põgenen kuni jõuan ääre peale. Ma ei tea mida, aga ma tean, et nägin. Laev muutub kuristikuks ja enne alla kukkumist tõusen ülesse.
Järgmine kord ma teadsin mida. Ma mäletan, kuidas see lõppes. Lõbustusparki, sinist taevast, vett, tuttavaid nägusid, tundeid, mida ma ei tunne ära, kõik oli värviline.”