Festival Koolitants maakondlike tantsupäevade üle-eestilisel ringreisil nägime ja kogesime, kuidas ühes linnas või teises alevis tantsitakse. Tänu festivali regionaalsusele, saime tuttavamaks sellega, milline on iga maakonna nägu ja sealne tantsukogukond. Festivali Koolitants lavadele jõudis väga erineva tehnilise, ideelise ja sisulise potentsiaaliga tantse. Oli selgelt tajutavat õpilase keskset lähenemist ning ka tantse, milles joonistus välja tugev õpetaja-juhendaja käekiri. Oluline, samas vahel väljakutset pakkuv, oli tabada ära lavale jõudva tantsu eesmärk – olgu selleks siis lavakogemuse saamine, millegi konkreetse harjutamine või tugeva kunstilise nägemuse ja selge idee väljendamine.
Lõppkontsertidele valitud tantsude puhul on kõigis midagi, millest vaatajana kinni haarata. See võib olla mõni konkreetne idee või mõte, kuid eelkõige selgelt tajutav hing. Kokku sai suurel hulgal tantse igast Eestimaa maakonnast, mille taga on näha nii autorite, juhendajate kui ka tantsijate mõttetööd ja panust.
Festivalil Koolitants hakkab nähtud tantsumassiivi seest ühel hetkel esile kerkima märksõna “omanäolisus”. Tantsu vaatamisel ja kogemisel tekkiva emotsiooni taga on mitmete oluliste komponentide õnnestunud sümbioos. Igal festivaliaastal tekivad maakondlike tantsupäevade žürii koosseisus põnevad arutelud ja joonistuvad välja mõned “hitid”, mis on oma tantsutehnilise taseme, tervikliku kontseptsiooni ja hästi tajutava tantsija potentsiaaliga eeskujuks.
Need on tantsud, kus saavad kokku nö hariduslik õppeprotsess, õpilaste kaasamine, tugev juhendaja visioon ning oskus selget ideed laval ka tehniliselt esile tuua moel, et laval sündiv kunstiline tulem puudutab. Tantsude taga on paljud õpetajad, juhendajad, koreograafid. Nende seas näiteks Julia Koneva, kelle julgetes ja aju üllatavate ideedega tantsudes joonistub välja tema õpilaste poolne usaldus. Lisaks Maarja Pruuli ja Kerstin Lõhmus, kelle lastetantsud on tantsijale eakohast väljakutset pakkuvad, humoorikad, eesti kultuuriruumi esile toovad ning astuvad sealjuures ka oskusliku lavastamisega sammu edasi lihtsalt toredast lastetantsust.
Tugev iseloomulik käekiri, läbimõeldud kostüüm ja ühtset kogukonda loov tunne joonistub välja ka Lidiia Prizi tantsudest, kelle tantsijad on tehniliselt võimekad, kuid samal ajal tantsides täielikult vabad. Karoline Suhhovi oskus lavastada inimvõimete piiril sündivaid akrobaatilisi trikke tantsuliselt lavastuslikuks tervikuks jäi samuti tänavusest aastast meelde. Tihti kipuvad tänavatantsu stiilis lavale jõudvad tantsud lavastuslikus mõttes jääma üheplaaniliseks. Pikaaegne tänavatantsu õpetaja Marek Vetik oskab põnevalt arendada liikumismaterjali kogu tantsu vältel ning näitab, kuidas tuua tänavatantsu sisse ka lavastuslikke elemente, lugu ja õhku. Nemad on vaid mõned mitmetest inspireerivatest koreograafidest-juhendajatest.
Lõppkontsertidel lavale jõudvate tantsude puhul on võimalik kogeda seda, kuidas meid publikuna teekonnale viiakse, kus vaatajana saad aru, et seal on mingi ülesanne, millega on tegeletud ja MIKS ma seda tantsu vaatan. Hinge ja iseloomu täis tantsu kogemisel toimub energiavahetus vaataja ja laval toimuva vahel. Need on tantsud mille saatel ei taha märkmeid teha, vaid ainult vaadata ja mitte ühtki momenti maha magada. Tihti on just detailid need, mis hakkavad elama ja mõnest tantsust jääbki meelde mingi kindel motiiv, mis hakkab kordudes kõnelema ning mis siiani sadade nähtud tantsude puhul meeles püsib.
Ilmselgelt on tantsudel väga erinevad tugevused – mõni on teatraalne, mõni eeskujuliku tantsutehnikaga, mõni on lõbus, teine kurb ning mõnes tantsus saavad kokku kõik eelpool nimetatud. “Lihtsuses peitub võlu” on mõtteviis, mida kõik justkui teame, aga mida on millegipärast tihti keeruline ellu viia. See tähendab meie jaoks autori ja koreograafina oma armsaks saanud rohketest ideedest lahtilaskmist. Ei pea oskama palju vägevaid trikke ja tehnilisi elemente, et sünniks üliäge tants. Kuidas ära tabada aga see, et iga trikk ja nipp oleks omal kohal? Ühel hetkel hakkab neid paljusid ja paljusid tantse vaadates välja kooruma soov nihestada juba toimivat ja arusaadavat materjali millegi üllatuslikuga või anda liigutuste vahele kandvaid pausihetki. Tahaksime soovida kõigile tantsuloojatele ja õpetajatele julgust katsetada ja eristuda. Anda asjade toimumiseks aega, õhku ja ruumi, olla rohkem kohal teadliku liikumise ja mõtestamise kaudu. Tunda seda, kuidas üks liigutus võib olla samal ajal miljon liigutust.
Mida on meil sellest teekonnast õppida? Ka ise tantsukoolide juhtide, juhendajate ja õpetajatena endale aeg-ajalt meelde tuletada ja mõelda sellele, kuidas õpilased ainult minu maailma kinni ei jääks. Kuidas pakkuda neile võimalikult mitmekülgset kogemust – et soov ja tunne tantsida oleks pikaaegne ja põnev teekond. Et iga õpilase tugevused saaksid läbi tantsu esile tulla. Hoida meeles, et õpetaja on teejuht ja väärtuste looja, kes oskab õpilasi kaasata ja nende mõtted ära kuulata, aga usaldab sealjuures oma vastutust ise parimaid võimalikke otsuseid teha.
Fotograaf Raido Bergstein
Suur rõõm on sellest, et Eestis on nii palju tugevaid ja võimekaid tantsijaid, kes on oma lavalise kohaloluga ja ka tehnilistelt võimetelt eeskujuks. Ärgem unustagem, et iga tantsija taga on terve maailm – sõbrad ja lapsevanemad, kes toetavad, sõidutavad, finantseerivad, toidavad; õpetajad, juhendajad, koreograafid, kostüümikunstnikud, muusikud jne. Selle kõige toel moodustub kogukonnatunne, mis hoiab meid koos ja toetab inimeseks olemist laiemalt.
Oleme väga tänulikud, et saime nendest paljudest maailmadest osa ja rõõm, et Festivali Koolitants lõppkontsertidel saavad need tantsumaailmad Jõhvi kontserdimajas kokku.
Maakondlike tantsupäevade žürii koosseisus Kristiina Vilipõld, Igor Lider, Daniela Privis mõtted sidus tervikuks žürii- ja projektijuht Aneta Varts.
